See on küsimus, mida olen oma treengute ja võistlemise aastatel palju kuulnud. Kõrvaltvaatajale tundub see tihtilugu ikka täieliku totrusena. Ei ole just harv juhus kuskilt lugeda, et mõttetud ilueedid, arulagedad pumpajad, grillkana jne. Kui veel mõnele asjatundmatule inimesele rääkida võistlusdieedi tagamaadest, siis tekib paljudel inimestel veel suurem hämmeldus. Mille kuradi pärast seda kõike vaja on ja milleks see enese piitsutamine, kui on võimalik normaalselt täis kõhuga elada. Ausalt öeldes, kirjutan hetkel neid ridu ilma selge teadmiseta, kuhu ma selle jutuga jõuda kavatsen, sest ega see pole mu endagi jaoks 100% selge, milleks mulle see kõik. Millegipärast ma seda teen ja sugugi mitte vastu tahtmist. See “miski” ongi see, milleni tahan selles kirjutises jõuda. Kas ka õnnestub? Eks see selgub kirjutamise käigus.

Lihtne ja ajatu klassika, kuid veidi teistsuguses võtmes.

Hiljuti ilmus Alkeemias minu kirjutis: „Iga päev pole pidupäev: koguaeg ei pea, saa ega tohigi hea olla“

Kell on kuus hommikul ja heliseb äratuskell. Ajad ennast püsti, jood eelmisel õhtul valmis pandud aminohappejoogi, kohvi ja lähed õue jooksutiirule. Samal õhtul, kui oled tööpäeva lõpetanud, sead sammud jõusaali poole. Jõusaalis kükile nii, et jalalihased löövad tuld ja viimaste väljaastete tegemisel tahab enne trenni söödud toit üles tulla.

Maapähklivõiga proteiinbatoon, mille valmistamiseks on vaja vaid nelja komponenti. Ülimaitsev batoon ei vaja küpsetamist, mistõttu valmib väga kiirelt.